ausalt, Leele on pigem minu õpetaja. aga ehk on see see, mis Mamma meelest tänapäeval kadumas ja niiii oluline: side ja koostöö erinevate põlvkondade vahel. oleme koos üksteise õpetajad ja õpilased.
eile öeldi, et ei saa kedagi õpetada. saab ainult õppida.
ja mulle meeldib see suhtumine.
vaatan Leelet ja näen, kuidas iga pisimgi asi tuleb ära õppides, uudistades, katsetades, kukkudes, uuesti proovides, üllatudes, luusides, avastades, silmad kinni pannes vaadates, olles, kas-va- des.
kas leht kasvab pingutusega või rõõmuga. kas valu on üks osa olemisest või ettekujutatud paratamatus. kas valu välistab rõõmu.
oi, kui suudaks iga hetk meeles pidada, et maailm on palju rohkemat kui mina ise.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment